Meie seas elab tohutu hulk tuttavaid nägusid oma murede ja rõõmudega. Alati kurjal õpetajal võib olla väga kehv tervis. Imelise naeratusega noor tüdruk võib olla põdenud kohutavat haigust. Enamasti me ei tea, mis inimestega toimub. Probleemidest ei räägita, sest mõistmatus hirmutab ning kurtmist looritab nõrkuse müüt. Sellepärast imetlen Janelyt väga – ta märkab, hoolib ja räägib.

Meie kooli Tertia Janely Allsaar elas läbi keerulist haigust, anoreksiat. 12-aastaselt alanud tõsine toitumishäire viis ta alakaalu, ületreenimise, lähedastele valetamise ning pideva hirmuni kaalutõusu ees. Varajases teismeeas neiu tundis ennast paksuna: tema kinnisideeks sai allavõtmine. Kinnisideed ja haigused tekitavad sageli ekstreemsuseid. Näiteks sõi Janely kahe päeva jooksul ainult ühe õuna. Pärast mitmeid nädalaid haiglates, rohkeid tõuse-mõõnu muutus olukord aina tõsisemaks – lausa hirmutavalt tõsiseks. Õnneks käis õigel hetkel Janely peas klõps, millest saadik otsustas ta terveks saada. Tähtsaimal kohal aitas tervenemisele kaasa tüdruku ema, kes oli, ja on kindlasti igavesti, nõus oma tütre tervise ja elu eest kõike tegema. Perekonna, arstide, lähedaste, treeneri toel võitis meie kooliõde jubedat haigust.

Nüüd jagab Janely enda kogemust teistega. Koolikaaslaste ees valges pintsakus seistes räägib ta kõigest avatult, näitab ka haiguse ajal tehtud pilte. Mõned korrad reedab tüdruku nägu pisikest ebamugavust, aga ometi ei kahtle kordagi. Erakordselt aus ettekanne tekitas kõigis emotsioone. Ma küll istusin tagumises reas, seega kellegi pisaraid ei näinud, aga olen kindel, et neid seal oli. Kõneleja ehedus meelitas need välja ning nüüd langevad vaikselt mööda põske. Olen uhke ja liigutatud – ikkagi minu rebane. Kõne lõpus läheb emotsionaalseks ka Janely ise. Ta palub kuulajatel enda ümber olevaid inimesi märgata, sest nii saab ära hoida kurbe stsenaariumeid. Janely häälest kuulsin suurt muret, mis karjus: ,,anoreksia on suur probleem” ja ,,ma olen siin, et aidata”.

Loeng avas mu silmi. Paljud tahavad inimesi aidata, aga seda peetakse ilmatu raskeks. Ometi võib abi olla ka lihtsalt kogemuste ja mõtete jagamisest. Sageli ongi parim viis hoolimiseks rääkimine. Me kõik peaksime mõlemat rohkem tegema, nii hoolima kui ka rääkima, sest ainult nii saab inimesi mõista, rõõmustada, armastada. Kes ei tahaks mõistetud, rõõmus või armastatud olla? Enese avamine nõuab kõvasti julgust, aga sellest võita on rohkem kui kaotada. Usun ja loodan, et Janely võitis tänasest loengust rohkelt.

Kui loengut annab omaealine õpilane, keda näed iga päev kooli vahel, on loeng kuidagi mõnusam. Distantsi ei teki. Koolikaaslasega saab lihtsamini samastuda ning õhkkonnas tunneb avatust. Tänasel loengul esitati minu arust rohkem küsimusi, kui kogu selle aasta omadel kokku. Soovitan koolile teine kordki loengupidajat just oma koolist otsida. Meie ümber askeldab mitmeid inimesi, kellel on paljut jagada. Märkame neid nagu palus tänane loengupidaja!