Uskumatu, et oleme juba 12 aastat koolipinki nühkinud. Mäletan veel enda esimest koolipäeva, kui läksin oma suure sõbra Triinu käe otsas päris esimese aabitsa järgi. Sellest päevast peale olen unistanud olla ise see suur sõber, abiturient. Kellegi suur sõber ma 1. septembril küll olla ei saanud, kuid abiturient sai minust siiski. Tegelikult on päris uhke tunne, et sellega hakkama sain ja lõpuni jõudsin.

Mul on tohutult hea meel, et nende 12 aasta jooksul on minu klass olnud just selline, nagu ta on, kokkuhoidev, täis aktiivseid ja sihikindlaid noori. Enamik, s.t 19 õpilast meie klassis, on need sõbrad, kellega oleme olnud koos esimesest päevast, kas siis käinud ühes klassis või teinud palju asju koos paralleelklassides. Ülejäänud 6 klassikaaslast on tulnud mujalt koolidest. Nende sissesulamine meie sekka läks kiiresti, sest Järvamaa on ju nii väike, et paljud tundsid üksteist ka varasemalt. Meie praegune klass, Prima 2, on nende kolme aastaga väga ühtseks ja kokkuhoidvaks saanud. Oleme üheskoos sellel raja lõpul ning meid ootavad ees veel eksamid ja lõpetamine, seejärel alustab igaüks meist juba päris enda raja loomist. Sellegipoolest on kolm aastat pikk aeg, et luua ja kogeda ühiseid mälestusi.

Meie esimeseks ühiseks läbielamiseks oli rebaste nädal, mis on meile kõigile väga toreda ja mõnes mõttes ka naljaka mälestuse jätnud. Olime ehitajad, kes pidid rangelt järgima meie mentorite ette antud reegleid. Kõiki rikkujad ootas ees karistus, nad said endale telliskivi, mida pidid endaga kõikjal kaasas kandma. Rebaste nädala lõpetas gümnasistideks saamine ja vande andmine. Sellest nädalast jääb eluks ajaks kõigile meelde vaid üks lause: “ÜLE AASA, ÜLE HEINAMAA”.

Mõeldes ekskursioonidele, kus oleme koos käinud, on kõige meeldejäävamaks olnud 10. klassis toimunud Rootsi kruiis. Sellest kruiisist räägime klassis siiani ning kõik ootavad juba järgmist Made in Estonia erikruiisi. Ekskursioonidest on veel meelde jäänud selleaastane talvine spordipäev. Sõitsime Primadega Tartusse Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumisse ning Lõunakeskusesse uisutama. Päev Tartus oli täis nalja ja naeru. Terve uisuplats oli vaid meie, Primade päralt ning kõik uisutasid nii, kuis oskasid. Kukkumisi oli palju ning seetõttu kostis uisuplatsilt pidevalt suuri naerupahvakuid. Teiste õnnetuste üle pole muidugi ilus naerda, aga et te valesti aru ei saaks, siis ka kukkujaid naersid enda üle ning keegi ei saanud kellegi peale pahaseks.

11. klass oli meie kõigi jaoks veidi segane, uus kool, uued õpetajad, ja see kõik tahtis harjumist. Seetõttu pole eelmisest aastast väga palju toredaid mälestusi jäänud, mida kirja panna. Kuid üheks mälestuseks sellest aastast jääb kindlasti uude kooli minek, sest õppetunde, mida see aasta meile pakkus, on piisavalt. Pidime pingutama, sest uute reeglitega harjumine oli algul raske. Kogu selle pingutuse kõrvalt pidime hakkama ka uurimistööd kirjutama, mis osutus keerulisemaks, kui me arvasime. Kõige kiuste saime kõik oma tööd kaitstud ning nende eest ka väärilised hinded.

Kolme aastaga kujunesid klassis välja ka need õpilased, kes pidid kõik korralduslikud ülesanded enda peale võtma ning enamiku tööst ära tegema, ning need, kes soovisid lihtsalt ettevõtmistest osa saada. Tegelikult on see täiesti normaalne, sest kõigil ei ole seda korraldamise pisikut sees. Ilmselt on igas klassis nii, ma vähemalt loodan. Sellise süsteemiga toimus ka 12. klassis rebaste nädala korraldamine. Kolm neiut alustasid selle plaanimist juba suvel ning tegutsesid lõpuni. Muidugi said nad abi ka teistelt Primadelt, kuid suur osa tööst jäi siiski nende õlule. Tervitused nendele tüdrukutele! See nädal poleks olnud nii vahva ilma meie politseiakadeemiata, meie kallite rebasteta. Kõige kiuste saite te ametlikult gümnasistideks ning varsti-varsti olete te samas olukorras, kus olime meiegi. Tervitused ka teile, Tertiad!

Viimase mälestusena gümnaasiumi teekonnast tooksin välja klassipulma ja kõik, mis sellega kaasnes. Alustades jõulupeol toimunud etteaste ideest, kuni pulmapeoni välja. Kõik, mis selle nelja kuu jooksul toimus, on meeldejääv meile kõigile. Meil oli kahe klassiga väga tore koostööd teha ning ühise eesmärgi nimel tegutseda.

Kogu meie teekonna kokkuvõtteks peab tõdema, et need kolm aastat on olnud väga vinged, samas ka vaimselt väga kurnavad. Esimese gümnaasiumiaasta lõpul pidime jätma hüvasti oma koolimajaga ning eelmiste õpetajatega. Teisel aastal oli raske harjuda uue kooli ja uute korraldustega ning kolmandal aastal on kõik väga keeruline. See on meie viimane aasta sel ühisel teekonnal ning see on väga kurb, et meie teed nüüd lahku lähevad. Samuti on meie jaoks kurnav ka praegune eriolukord ning kogu segadus, mis sellega kaasneb. Kord räägitakse üht, siis jälle teist juttu. Eks näis, kuidas see kõik meie jaoks lõpeb. Sooviksin selle pika jutu ikka positiivsete nootidega lõpetada ning öelda, et kõik need kolm aastat poleks olnud nii toredad ja meeleolukad ilma meie klassi ega meie õpetajateta. Meil ei oleks ühtegi meeldejäävat ettevõtmist ilma kooli toeta. Aitäh kooli juhtkonnale ja õpetajatele, et toetasite meie ideede elluviimist. Ilma teie toeta ei oleks meie ekskursioonid, rebaste nädal ega klassipulm toimunud just nii ägedalt, kui need toimuda said. Paide Gümaasiumit jäävad meile meenutama kõik lahedad tunnid, õpetajad, spordivõistlused, mälumängud ning me ei saa unustada muidugi ka Peebu toitu.

Omalt poolt tervitaksin ja ütleksin tänusõnad oma klassile, keda pole ammu näinud, kuid tänu kellele olid need kolm aastat just täpselt sellised, nagu nad olid. Varsti näeme!