Pea kuu aega tagasi läks Paide Gümnaasium sarnaselt teiste Eesti koolidega üle maailma levinud koroonaviiruse tõttu distantsõppele. Viimased kolm nädalat on toonud meie ellu palju tundmatut, millega oleme pidanud kiirelt kohanema, ent see on andnud meile ka võimaluse omandada mitmeid uusi oskusi, mida koolipingis õppida vast ei saagi. Millisena jääme meenutama kevadet 2020?

Kuu aja jooksul oleme pidanud end ümber harjutama iseseisvaks õppijaks. Iseseisev õppija saab asjadega üksinda hakkama. Meie kõrval ei ole füüsiliselt õpetajat, kes meid kontrolliks ning tagant utsitaks, kui vaevleme motivatsioonipuuduses. Nüüdsest peame ise asjadega hakkama saama ning küsimuste korral õpetajaga ühendust võtma või nüüd juba tavapäraseks saanud videotunnis abi küsima. Enne distantsõpet istusime 75 minutit järjest ühe koha peal. Nüüd aga võib tunnis kaasa töötada, kus iganes õpilane ise soovib. Oleneb küll, mis ainega tegu on. Tundides, kus ise kirjutama ei pea, saab pikutada voodis või hoopiski väljas oma regulaarseid samme täis kõndida.

Distantsõppe raames toimub palju tunde, mis otseselt 75 minutit ei kestagi. Antakse iseseisev ülesanne, mis tuleb teatud tähtajaks ära teha. Ka see teeb iseseisvumisele head, sest aitab meil oma aja planeerimist õppida. Kohati pakub iseseisev töö meile rohkem vaba aega, näiteks kui otsustame ülesande mõni muu päev ära teha. Kui enne kestis koolipäev enamasti kella neljani, siis nüüd saab enda jaoks koolipäeva poole lühemaks planeerida, sest mõnede tundide ülesanded on juba eelmisel päeval Stuudiumisse lisatud ning need on võimalik ette ära teha.

Oluliseks abivahendiks meie koolitundides on saanud erinevate tehnoloogiate ja rakenduste kasutamine. Näiteks ülikooliks hädavajalik Moodle’i keskkond, kus hoitakse õppematerjale. Samuti oleme senisest palju rohkem hakanud kasutama oma kooli pilvelahendust Office365. Igapäevaseks suhtluskanaliks on sealne Teamsi foorum, millega õpilased ja ilmselt ka õpetajad polnud varem kokku puutunudki. Oleme tuttavamaks saanud Wordiga ning veel paljude teiste programmide ja veebirakendustega. Võib öelda, et koduõppe nädalatega jäävad pliiats ja pastakas aina võõramaks.

Kodus õppides on aga tekkinud ka palju igatsust. Kõige suurem igatsus on sotsialiseerumise vastu. Kui tavapäraselt sai näost näkku suhelda, siis nüüd tehakse seda rohkem internetiavarustes, näiteks Messengeris või Snapchatis. Igatsus klassikaaslaste naljade ja lõbusate seikade vastu on suur. Kui täna peame kodus ise endale lõunasööki tegema, siis varem toitis meid Peep, kes päästis päeva oma imemaitsvate roogadega. Ei saa unustada kõigi lemmikut Požarski kotletti, mille pärast järjekorda lausa joosti. Õpetajaid igatseme ka. Eelkõige just nende füüsilist kohalolu. Vahetundides Heidi ja Kersti toas huvitavatest teemadest rääkimine, õpetaja Ireniga vene keele tundides aktuaalsetel teemadel filosofeerimine – kõigest sellest tunneme puudust.

Raskustest hoolimata peab aga meeles pidama, et kodudes püsime me kõik põhjusega ning tänane olukord tuleb ära kannatada, sest vaid nii saame maailma räsivast viirusest kiiremini jagu ning naaseme oma tavapärasesse elurütmi. Püsigem kodus ja püsigem terved! Me saame sellega hakkama!