Elu pärast

Uurisin tänavu ja eelmine aasta lõpetanutelt nende hetkese käekäigu kohta. Küsisin mitmeid küsimusi ning sain ääretult palju huvitavaid vastuseid.

Steven Pleesi, 3. lend

Seni on läinud kõik hästi. Mul ei ole olnud erilisi ootuseid ja siiani olen rahul sellega, kuidas asjad on läinud. Hetkel olen noortetreener Paide Linnameeskonnas ning järgmisest kuust alustan õpinguid, et saada personaaltreeneri paberid. Ma ei saanud küll ülikooli see aasta sisse, kuid see ei morjendanud mind, näen seda tagantjärgi positiivsena. Tänu sellele on mul aasta aega end teatud teadmistega selle võrra rohkem täiendada ja olla kindel eriala valikus. Samuti oli mul plaan B juba varasemalt olemas ja ei elanud seda kuigi raskelt üle. Uuest aastast läbin uuesti katsed lootusega saada Tallinna Ülikooli kehakultuuri erialale. Kuna selleks ajaks olen loodetavasti saanud personaaltreeneri tunnistuse, on selleks eeldused palju suuremad. Gümnaasiumist igatsen kõige rohkem lõbusaid klassikaaslaseid ja lahedaid koolipäevi, kes muutsid iga päeva toredamaks.

Rauno Uusler, 2. lend

Siiani on läinud täitsa hästi. Otseselt oodata ma ei osanud ülikoolist midagi, aga ütleme nii, et ma pole pidanud milleski pettuma. Peale kaitseväge otsustasin, et lähen ajakirjandust õppima Tallinna Ülikooli Balti Filmi- ja Meediakooli ja seal ma nüüd ka olen. Kooli sissesaamine oli suhteliselt huvitav protsess. Alguses oli tahtjaid umbes 150 ja see jagunes kaheks osaks. Kõigepealt pidi kirjutama kirjandi, mille teema selgus kohapeal. Osutusin 60 õnneliku sekka, kes vestlusvooru pääses. Algselt oli plaan küll suhtekorralduse suunal õppida, kuid kuna ajakirjanduse katsed läksid üllatavalt hästi otsustasin siiski seda õppida. Praegu õpime eelkõige põhiteadmisi, kuid olen ootusärev, sest varsti läheb kõik praktilisemaks. Koolipäevad on suhteliselt rahulikud, kõige kiirem on nädala algus, kuid mitmed ained on juba zoomi kolinud. Lisaks kohapeal käimisele on hakatud ka päris keerukaid kodutöid jätma, aga selleks on kursakaaslased kellega sealt nö läbi ujuda. Enim meeldib mulle ülikooli juures just see, et palju aega on iseenda jaoks ja soovi korral on võimalik isegi tööle minna. Ma ei kujutaks ette hetkel midagi muud õppida, kuid samas ei tea kas see jääb minu lõplikuks ametiks. Gümnaasiumi puhul igatsen kõige rohkem inimesi. Just õpetajaid ja töötajaid. Igatsen seda, et seal inimesed päriselt tundsid muret, et kuidas läheb, aga nüüd peab ikka ise hakkama saama. Soovitan kõigil kel mõte ülikooli minna lihtsalt oodata ja vaadata mis saab. Muretseda pole põhjust, sest isegi kui ei saa algselt plaanitud eriala õppida, on palju tunde sama ehk vahetada on hiljem lihtne.

Elsa-Pauliine Palu, 3. lend

Ma läksin õppima Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemiasse koolimuusikat, peaksin nelja aasta pärast omama rakenduskõrghariduse kraadi. Seni on kulgenud need nädalad ülikoolis meeleolukalt, tõeliselt põnev on, juba on tekkinud ka rutiin, millega olen ära harjunud. Ütlen ausalt, et mu ootused ei olnud üldse kõrged Viljandi kui linna suhtes, kooli suhtes olid väga kõrged. Ma kartsin Viljandisse tulekut, mõtlesin juba eos, et see on väikelinn, kus pole mitte midagi ja sealne keskkond ei aita kaasa minu ülikooliõpingutel. Kuid vastupidi, Viljandi on tõeline tudengilinn! Nii nagu on Tartu vaim, on olemas ka Viljandi vaim, see tuleb enda seest üles lihtsalt leida. Ootused eriala suhtes oli kõrged, sest õp Teele Tali on sama eriala lõpetanud. Teadsin, et hea muusikalise hariduse igal juhul kultuuriakadeemiast saab. Kordagi pettunud ei ole ma veel olnud, pigem olen kogenud just neid “suu lahti” momente nii ülikoolist kui ka linnast. Võin vist öelda, et gümnaasiumi puhul olen jäänud igatsema seda kellast- kellani tunniplaani. Julgen ka seda öelda, et gümnaasium tundus tegelikult veidikene aja raiskamine, tagantjärgi mõeldes käisin ma seal ainult lõputunnistuse pärast. Aga soovitan seda tarkust, mis gümnaasiumis jagatakse suurelt omandada, selle najal elus kõrgemale jõuda on palju lihtsam. Ma garanteerin, gümnasistid, et ülikooliaeg on elu üks kõige meeldejäävamaid perioode. See on koht, kus sa õpid eriala, mille vastu sul on kirg ja kaastudengitel samuti-ühine eesmärk. Samuti on tavapärane see, et kolmapäeva/neljapäeva õhtuti käiakse mõnes vinoteegis jamamas või niisama vanu lugusid jutustamas, mis muudab selle tudengielu veelgi seiklusterohkemaks.

Mia Laurel Viilup, 2. lend

Olen Tallinna Tehnikakõrgkooli teise aasta tudeng. Õpin Moetööstuses Tehnoloogia ja Tootearenduse erialal. Õpingud kestavad kokku neli aastat ning selle aja jooksul omandame teadmisi materjaliteadusest, õpime konstrueerima lõikeid, tutvume rõivaste ajalooga ja etiketiga ning palju muud. Seni on läinud hästi, esimene aasta sai ilusti õigeaegselt lõpetatud ning nüüd käsil juba teine aasta ülikoolis. Arvan, et mu ootused olid sarnased kõigi omadele, et just õpitaval erialal saada uut põnevat infot ning vastuseid ammu tekkinud küsimustele. Näiteks millisest materjalist t-särk on kõige parem? Miks üks kleit sobib ühele naisele paremini kui teisele? Miks ühe materjali omadused ajapikku muutuvad? Oma vastused olen ma juba saanud ning sinna peale ka kuhjaga uut infot. Gümnaasiumi puhul igatsen kõige rohkem sealseid inimesi. Arvan, et just selle kolme aasta jooksul leidsin endale sõbrad kogu eluks. Igatsen ka peale tundi jutustamisi noorsootööjuhi kabinetis ning õpilasesindusega erinevate sündmuste korraldamist.

Stefany Kaljut, 3. lend

Seni on läinud väga hästi. Käin koolis, tööl ning elan tavalist tudengielu. Olen alustanud iseseisvat elu uues kodus ning keskendun eelkõige iseendale ja oma heaolule. Õpin Tallinna Ülikoolis pedagoogika erialal.Mul ei olnud otseselt mingeid ootuseid peale gümnaasiumit. Ülikool ja kursusekaaslased on imelised ning olen leidnud palju uusi sõpru. Samuti on loengud harivad ning huvitavad. Üks asi, mida enda puhul võibolla imestan on see, et gümnaasiumi ajal ei jõudnud ma ära oodata, kui saan omaette elama hakata ning oma asja ajada. Nüüdseks olen aga aru saanud, et koduigatsus kipub kiiresti tulema ning tahaks aina tihedamini kodus käia ning perega aega veeta. Gümnaasiumi puhul igatsen koosveedetud aega oma heade sõprade ja sõbrannadega - naljad ja huvitavad jutuajamised jäävad pikemaks ajaks meelde. Ka vahetunnid, kus sai Heidi ruumis chillida ning aega veeta, on praegusest elust täielikult puudu. Huvitava asjaolu, millest veel puudust tunnen on tasuta Peebu toidud. Ülikoolis peab kahjuks toidu eest maksma ning tahes-tahtmata ei ületa need tasulised toidud Peebu kvaliteeti. Ülikoolis õpin pedagoogikat ehk õpetajaks. Kõrvale pidin valima kaks lähemat eriala, mida õpetada tahan. Nendeks valisin eesti keele ja kirjanduse ning ühiskonnaõpetuse. Fun fact - kes vähegi tahab nooremas eas lapsevanemaks saada, siis see eriala on just sulle! Kahe kuu jooksul olen saanud lapse mõttemaailmast ja kasvatusviisidest nii palju teada, et kõik asjad ei mahu pähegi.